ühhoosi sümptomid, nagu taju häired või luulumõtted ei ole psühhoosi käes kannatava inimese jaoks enamasti haiguse märgiks. Kuna haige on aju, mille ülesandeks on panna kokku mõistlik pilt meid ümbritsevast reaalsusest ja sisemaailmast, ei ole psühhoosi puhkemisel inimesel reeglina võimalik eristada teiste jaoks üheselt arusaadavat reaalsust oma sisemaailma nähtustest ja objektidest.
Aju täidab oma funktsiooni vigadega ning inimesel puudub võimalus seda tajuda. Psühhoosi sümptomid jagatakse laias laastus kaheks – positiivseteks ja negatiivseteks sümptomiteks. See määratlus ei tähenda, et ühed sümptomid oleksid head ja kasulikud ja teised halvad. Positiivne tähendab siinkohal, et tegemist on millegagi, mis on lisaks või ülearu võrreldes tavaolekuga ning negatiivne viitab millelegi, mida on vähem või mis on puudu. Positiivsed sümptomid - Kuulmistajuhäired: inimene kuuleb hääli, mida teised ei kuule. Tavaliselt on inimene veendunud, et hääled tulevad kuskilt mujalt kui tema pea seest või on talle pähe pandud või suunatud. Enamasti on räägivad hääled midagi negatiivset, sunnivad inimest midagi tegema või tegemata jätma või kommenteerivad inimese tegevust. Vahel võib kuulmisaisting muutuda, inimene usub, et kuulis, et hüütakse tema nime või tema kohta midagi mõnitavat, kuid teised kuulevad midagi hoopis erinevat. - Haistmismeele häired: inimene tunneb lõhnu, mida teised ei tunne, tavaliselt on sellised lõhnad ebameeldivad või ootamatus kohas. Vahel võib olla tunne, et keegi nagu annab mingi eesmärgiga neid lõhnu nuusutada. - Maitsmismeele häired: inimene tunneb et asjadel on imelik või ebameeldiv maitse, näiteks, et joogiveel on tugev rauamaitse või kõik maitseb ühte moodi. - Nägemistaju häired: inimene näeb asju, mida teised ei näe. Tegemist võib olla mõne ebameeldiva ja hirmutava pildiga, näiteks tundub, et keegi musta riietatud kuju seisab voodi ees. - Puutetundlikkuse häired: inimene tunneb oma kehas, nahal või naha all kummalisi tundmusi, näiteks tunne, et putukad ronivad naha all. - Kehataju häired: inimene võib tajuda, et mõni tema keha osa või organ on muundunud või ei tööta nagu vaja lähedaste või arstide vastupidised kinnitused seda usku ümber ei lükka. - Enesetaju häired: inimene võib tunda, et teda nagu ei olekski olemas, ta on ennast ära kaotanud või et ta on muutunud kellekski teiseks, võidakse tajuda end robotlikuna, sama võib tunda näiteks oma lähedaste suhtes, näiteks, et abikaasa ei ole tegelikult tema, vaid hoopis keegi, kes teda teeskleb. Aju teeb trikke Aju võib trikke teha aegajalt meie kõigiga, võib ju olla, et tundub, justkui keegi hüüaks tänaval meie nime, aga tegelikult hüütakse hoopis midagi muud või kedagi samanimelist. Väsinuna võib tulla ette, et tundub justkui keegi helistaks uksekella või et muusika taustal tundub nagu telefon heliseks. Samuti ei pruugi olla võõras tunne, et mõni putukas, näiteks puuk ronib meie peal või hammustab, eriti kui puukidest on olnud juttu ja viibitakse nende elupiirkonnas. - Mõtlemishäired: Kõige tavalisem mõtlemishäire on luululine mõtlemine, mille puhul inimene näeb seoseid teiste jaoks seostamatute asjade vahel. Paranoilist luulu iseloomustab kahtlustamine ja usaldamatus, inimene võib uskuda, et teda jälgitakse või jälitatakse, näiteks võib tunduda, et inimese kohta räägitakse midagi televiisoris, tema tuppa on paigutatud kaamerad, isegi, et inimest soovitakse tappa või röövida. Mõjutusluulu iseloomustab uskumus, et inimese mõtteid mõjutatakse või, et tema saab teiste mõtteid mõjutada, näiteks telepaatilisel teel või kasvõi interneti kaudu. Suurusluulu iseloomustab tunne, et ollakse keegi eriliselt tark, andekas või kuulus, näiteks omatakse mingeid erilisi võimeid, näiteks teiste tervendamise võime, omatakse tohutuid varandusi, samuti kui tuntakse end süüdi ja vastutavana mõne ühiskonda vapustanud sündmuse eest. Mõtlemine on iseäralik Mõnel määral võib selliseid nähtusi ette tulla igal inimesel, näiteks võib armunud olles leida teiste jaoks arusaamatuid seoseid enda ja kallima vahel. Võime olla kahtlustavad võõraste vastu, kes meie ukse taga midagi sehkendavad. Vahel võib jääda uskuma, et mõtlemisest mõne lähedase inimese peale piisab, et ta samal hetkel meile helistaks. Psühhoosi tunnused tekivad enamasti ajapikku ja nendest elamustest vahel inimesed pikka aega ei räägi, sest nad saavad aru, et teiste jaoks oleks see ehmatav või kummaline. Need elamused on mõistagi ka kannataja enda jaoks hirmutavad ja kurnavad. Meelepettelised elamused on nende kogeja jaokstäiesti reaalsed, tema jaoks ei ole muutused toimunud mitte psüühikas, vaid ümbritsevas maailmas, seetõttu on psühhoosi põdeval inimesel ka raske tunnetada, et tegemist on haigusega. Negatiivsed sümptomid Negatiivseid sümptome iseloomustab millegi ärakadumine või langus, mõnevõrra meenutab negatiivne sümptomaatika depressiooniseisundit ning vahel on raske neid teineteisest eristada. Aktiivsuse ja energiataseme langus: inimene muutub varasemaga võrreldes passiivseks ja loiuks, vajab palju und ja vahel istub või lebab lihtsalt niisama, ilma midagi tegemata. Tundeelu häired: sageli võivad emotsioonid justkui ära kaduda või tuimeneda, miski ei tekita sügavat rõõmu või kurbust. Meeleolu võib olla ühtlaselt rõhutud või ükskõikne. Vaimsete võimete langus: kehvemaks võivad muutuda tähelepanu ja keskendumisvõime ning samuti ka mälu. Suhtlemisraskused: kuna suhtlemine nõuab mõningast energiat ning emotsionaalset huvitatust, siis negatiivse sümptomaatika korral jäävad sageli napiks ka kontaktid teiste inimestega, see omakorda süvendab üksioleku ja võõrandumise tunnet ning vähendab võimalust tunda erinevaid tundeid. Enesetapumõtted: kuna negatiivseid sümptoome on raske taluda, võib tekkida sügav lootusetusetunne ning veendumus, et midagi kunagi ei parane. Seoses haigeks jäämise ning tavalise elu elamise ajutise katkemise võib langeda ka enesehinnang ning puudu jääda eneseusust. Need asjaolud omakorda võivad tekitada enesetapumõtteid ning viia ka katsetele endalt elu võtta (http://peaasi.ee/psuhoos-ja-skisofreenia/psuhhoosi-sumptomid/ ) |
Kuidas olla toeks psühhoosi haigestunud lähedasele?Viige end oma lähedase inimese haiguse ja seisundiga kurssi
Tutvuge kättesaadava informatsiooniga haiguse ja paranemise kohta. Mida paremini olete asjaoludega kursis, seda kergemini oskate lahendada ettesattuvaid probleeme. Suurem teadlikkus on rohuks ka teadmatusest tulenevate hirmude ja ärevuse vastu ja aitab ette valmistuda võimalikeks raskusteks. Informatsiooni saab küsida näiteks ravimeeskonnalt, otsida kirjandust erinevatest allikatest, osaleda pereliikmetele mõeldud tugigruppides või koolitustel. Tehke tihedat koostööd oma lähedase ravimeeskonnaga Paranemise juures on oluline, et oleks võimalik leida arst ja psühholoog, keda on võimalik usaldada. Sellisel juhul saab jagada omavahel teavet, arutada, kuidas kõige paremini aidata, võtta vastu soovitusi ja nõuandeid. Ravimeeskonnale on oluline teada, mis teie kõrvalt näete, millised sümptomid, mõtted või tunded haigestunud inimese elu häirivad. Vahel ei suuda haiguse käes kannataja ise neid olulisi teemasid välja tuua. Mida täpsemini raviarst seisundiga kursis on, seda paremini saab ta ravi planeerida. Kui mõnda teemat on raske käsitleda ühisel vestlusel, saab küsida eraldi vestluse aega ning rääkida arstiga nelja silma all. Juhul, kui Teie perele satub arst või psühholoog, kellega usalduslikku suhet ei teki, tuleks otsida keegi, kes paremini sobib. Pöörake tähelepanu oma lähedasele ning märgake tagasilanguse tunnuseid Psühhootilisse häiresse haigestunud inimesel võib esineda paranemise jooksul ka tagasilangusi ning seisundi ägenemist. Kuna psühhoosi puhul on häiritud reaalsuse taju, ei pruugi inimene ise märgata, et tema sees on midagi muutunud, kuid seda võivad märgata lähedased. Märgid, mis võivad viidata tagasilangusele on näiteks:
Oluline oleks ka aru saada, millised tegurid on olnud haiguse vallandajateks ning sarnaste olukordade puhul olla eriti tähelepanelik oma lähedase suhtes. Näiteks kui esimene haigestumine oli seotud raskustega koolis, konfliktidega tööl, välismaareisi või suhte purunemisega. Juhul, kui hakkate võimalikke tagasilanguse tunnuseid märkama, võtke esimesel võimalusel ühendust raviarsti või teiste ravimeeskonna liikmetega. Mida varem tagasilangus ära tunda, seda väiksem on võimalus, et toimub uus haiguse ägenemine ning tuleb haiglaravile minna. Hoolitsege oma lähedase eest päevast päeva Aidake oma lähedasel regulaarselt ravimeid tarvitada. Psühhootilisse häiresse haigestumise puhul on kõrge risk põdeda korduvaid haigusepisoode. Regulaarne ravimite tarvitamine aitab seda riski oluliselt vähendada. Vahel võib inimene ravimid unustada ning on tarvis seda talle meelde tuletada. Meelde tuletamise puhul on vaja silmas pidada, et seda tuleb teha piisava taktitundega. Vastasel juhul võib see paista inimese ellu sekkumise või liigse kontrollimisena ning tekitada protesti ravimite vastu. Proovige elukeskkond võimalikult pingevabaks muuta Vältige erutavaid või ärritavaid olukordi kodus. Kõige parem kui elukorraldus on lihtne ja regulaarne, isegi rutiinne. Päev-päevalt korduvad ja tuttavad tegevused loovad turvalise ja rahuliku keskkonna. Katsuge ise rahu säilitada Kuigi vahel võib olla keeruline säilitada rahu keerulises olukorras, on ärritumine nakkav ning mõjutab ka haigestunu vaimset tervist. Haigestunud lähedasega ei asu vaielda tema kummalisena tunduvate mõtete üle ega püüda kummutada tema ilmselt väärasid tajusid. Need on haiguse sümptomid, mis taanduvad aegamisi ja mille vaidlustamine neid ümber ei lükka. Esitage oma lähedasele nõudmisi, mis on talle antud hetkel jõukohased Pärast ägedat psühhoosi episoodi võib inimesel olla raske tegevusi algatada, kuid jõukohane tegutsemine aitab paranemisele kaasa. Arutage koos ravimeeskonnaga, millised tegevused on parajad. Olge järjekindel ning toetav Jõukohaste tegevuste planeerimisel ning nende läbiviimise julgustamisel või nõudmisel olge järjekindel. Katsuge sõnastada oma palved positiivses võtmes, näiteks „Ehk teed seda niimoodi“ või „Nüüd tuleb teha seda“, mitte „ Ära tee nii“ või „Ära seda küll tee“. Positiivses sõnastuses esitatud juhiseid on lihtsam täita. Õppige toime tulema kriisiolukordadega Psühhoosi ja skisofreeniasse haigestumine on teatavat sorti kriisiolukord. Väiksemaid või suuremaid kriise võib ette tulla ka paranemise faasis. Kuidas käituda Proovige jääda rahulikuks, vähendage kõikvõimalike väliste ärritajate mõju (pange raadio, televiisor või arvuti kinni). Kui lähistel on võõraid inimesi või on ruumis liiga palju inimesi, paluge neil lahkuda. Kõnelege kriisis inimesega ükshaaval, aeglaselt ja selgelt, ärge häält tõstke. Kriisis inimesel võib olla raske keskenduda tugevate emotsioonide või meelepetete tõttu, võtke seda oma sõnumi edastamisel arvesse. Kui vaja korrake öeldut mitu korda, kasutage sõbralikku hääletooni, jätke piisavalt aega vastamiseks. Andke teisele ka piisavalt füüsilist ruumi, olge talle mugavas kauguses. Mida vältida Vältida tuleks oma lähedase peale hääle tõstmist või karjumist. Kuigi võib tunduda, et talle räägitav jutt ei jõua kohale, ei ole hääle tõstmisest abi. Inimene ei ole ju jäänud kurdiks, vaid teda segavad psühhoosi sümptoomid. Vältida tuleks ka kritiseerimist ning etteheiteid. Kriisis inimene ei pruugi just kõige mõistlikumalt arutleda suuta ning kriitika ei aita tal muutuda mõistlikumaks, ratsionaalsemaks. Katsuge vältida ka käitumist, mille puhul aimate, et see võib teie lähedast ärritada. Ärge looge temaga pikka silmsidet ning ärge vaielge ka teiste inimestega selle üle, mida teha. Kuidas kriisi korral käituda Juhul kui kriis on juba täies hoos ning seisund ägenenud, on kõige parem lahendus pöörduda haiglasse. Kui võimalik, võtke koheselt ühendust raviarstiga ning kirjeldage talle olukorda. Kui raviarsti ei ole võimalik kätte saada, on mõistlik toimida nagu iga teise ägeda haigusseisundi korral – kutsuda kiirabi. Mõnikord võib juhtuda, et äge psühhoos toob kaasa ka füüsiline vigastuse ohu. Psühhoosis inimene võib käituda lähtuvalt oma meelepetetest, võib olla vihane või hirmul ja segaduses ning midagi lõhkuda või endale või teistele viga teha. Sellisel juhul tuleb teha kõik endast olenev, et kaitsta ennast ning kriisis inimest vigastuste eest. Võib lahkuda ruumist või proovida paigutada kriisis inimene kindlalt turvalisse keskkonda ning abi kutsuda. Viga saamise ohu korral on sageli lisaks kiirabile vaja kasutada ka politsei abi. Kui õnnestub kriisis inimest iseseisvalt haiglasse abi saama toimetada, ei tasu seda teha üksi, vaid kutsuda keegi usaldusväärne inimene kaasa. Kriisikäitumise plaan
Psühhootilisse häiresse haigestunud inimestel on enesetapu risk keskmisest kõrgem. Negatiivne sümptomaatika on sarnane depressioonile, meeleolu ning energiatase on madalad. Võib tekkida lootusetusetunne oma tuleviku ja paranemise suhtes, raske on kohaneda mõttega, et ollakse haigestunud. Enesetapukatseid võidakse teha ka meelepetete tõttu, mõnikord võivad „hääled“ peas rääkida, et inimene peab endale viga tegema. Enesetapumõtteid, mida inimene teile räägib, tuleb tõsiselt võtta. Mõnikord ei pruugita neid mõtteid ka avaldada, kuid sellele võib viidata surmast ja suremisest rääkimine, oma asjade ära andmine, testamendi koostamine. Samuti kui inimene on lootusetu, ei näe endal tulevikku, usub, et tal ei ole mingit väärtust, et ta ei ole kellelegi vajalik. Kui midagi ülalmainitut märkate, rääkige sellest esimesel võimalusel oma ravimeeskonna liikmetega. Kui hindate enesetapu riski väga kõrgeks, siis toimige nagu kriisiolukorras. Hoolitsege enda eest
|